Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli löögid Iraani vastu on taasavanud maailmamajanduse kõige olulisema energiajulgeolekuprobleemi{0}}: Lähis-Ida nafta- ja gaasivoogude katkemine, mis kulgevad läbi maailma kõige olulisema energiatõmbepunkti Hormuzi väina. Kaalul on umbes 20 miljonit barrelit naftat ja naftasaadusi päevas – ligikaudu viiendik maailma tarbimisest – pluss kogu veeldatud maagaasi (LNG) eksport Katarist ja Araabia Ühendemiraatidest, mis moodustab umbes 20% ülemaailmsest LNG-kaubandusest. Alates esimestest löökidest 28. veebruaril on laevaliiklus läbi väina aeglustunud ja peaaegu seiskunud.
Vahetu mõju energiahindadele on olnud märkimisväärne. Nafta hind tõusis 2. märtsi hommikul umbes 8% ja Euroopa gaasi hind umbes 20%. Pikaajaline-mõju energiahindadele sõltub vaenutegevuse kestusest ja nende mõjust laevandusele läbi Hormuzi väina. Lühike konflikt süstiks nafta- ja gaasiturgudele geopoliitilise riskipreemia. Pikaajaline katkestus – võib-olla mitme nädala jooksul – hakkaks kahandama varusid, piirama logistikat ja pingutama ülemaailmset nafta- ja gaasibilanssi, avaldades palju suuremat mõju hindadele.
Euroopa sõltub Pärsia lahe naftast ja veeldatud maagaasist palju vähem kui Hiina, India, Jaapan või Lõuna-Korea, kuid see ei ole isoleeritud. Nafta ja veeldatud maagaas on ülemaailmsed turud: iga Hormuzi väina tõkestamine võib vallandada kohesed hinnatõusud, mis tabaksid Euroopat sõltumata selle piiratud füüsilisest impordist.
Euroopa kõige silmatorkavam haavatavus on LNG. Kui veeldatud maagaasi vooge läbi Hormuzi väina piiratakse, väheneb ülemaailmne kohapealne kättesaadavus kohe. Euroopa oleks siis sunnitud konkureerima Aasia ostjatega paindlike veoste pärast hetketurul – seda on näha 2021.–2023. aasta energiakriisi ajal. See tõstaks Euroopa gaasihindu, eriti seetõttu, et Euroopa alustas 2026. aastat palju madalama gaasihoidlate tasemega kui viimastel aastatel: 2026. aasta veebruari lõpus 46 miljardit kuupmeetrit (bcm), võrreldes 60 miljardi kuupmeetriga 2025. aastal ja 77 miljardi kuupmeetriga 2024. aastal.
Hoidlate täitmistoimingud võivad katkeda, avaldades survet tööstuslikele energiakuludele Euroopas. Kõrgemad gaasihinnad mõjutavad elektrihindu ja tööstuslikke marginaale, eriti gaasimahukates{1}}sektorites. Kui nafta- ja gaasihinnad tõusevad samaaegselt, on asendamine raskem, mis võib vallandada uue söenõudluse ja nõudluse{3}}säästu. Euroopa eesmärgi saavutamine vähendada tööstuslikke energiakulusid – mis on ELi liidrite konkurentsivõimega seotud probleemide keskmes – võib muutuda keerulisemaks.
Nafta osas on kindlasti oluline 1. märtsi Opec+ otsus turgude rahustamiseks toodangut tõsta. Rahvusvaheline Energiaagentuur otsustab, kas lubada oma liikmesriikidel ühiselt kasutada 90 päeva impordi-ekvivalente naftavarusid, mida nad peavad hoidma tõsiste naftatarnete{5}}häirete korral. Praegu ei kaalu USA oma suurest strateegilisest naftavarust nafta vabastamist (USA aktsiad ületavad IEA nõuet), mis annab märku, et Washington usub, et igasugune hinnatõus on piiratud.
Kui nad seda juba teinud ei ole, peaksid Euroopa poliitikakujundajad koostama situatsiooniplaanid juhuks, kui Lähis-Idas peaks tekkima pikaajaline seisak. Gaasi osas peaks Euroopa Komisjon kooskõlastama EL-i valitsustega tarnejulgeoleku--meetmeid, mis tuleb kasutusele võtta-suure hinnatõusu või gaasipuuduse korral. Need võivad hõlmata järgmist: i) veeldatud maagaasi turgude jälgimine, et mõista veoste võimaliku Aasiasse suunamise ulatust, ja kõigi võimalike valikute rakendamine varustuskindluse tagamiseks; ii) ELi gaasinõudluse vähendamise{5}}strateegia koostamine; iii) lähikuudel koordineeritumad gaasihoidlate täitmistoimingud, et tagada kuluefektiivsus ja varustuskindlus järgmiseks talveks (mille puhul täitmine algab kevadel).
Euroopa jaoks tuletab USA ja Iisraeli taas puhkenud konflikt Iraaniga meelde, et struktuurselt pingelisemal ja globaliseeruvamal gaasiturul on killustumine kulukas. Energiakriisi ajal kasutusele võetud ettevaatusabinõud, sealhulgas gaasihoidlate taastäitmise koordineerimine -EL tasandil ja ühised jõupingutused varustuskindluse tugevdamiseks, tuleks säilitada, mitte demonteerida.
Olukord kinnitab ka põhjapanevamat aspekti: Euroopa avatus geopoliitilistele šokkidele on endiselt tingitud tema jätkuvast sõltuvusest imporditud fossiilkütustest, millega kaubeldakse volatiilsetel ülemaailmsetel turgudel – isegi kui see on nihutanud sõltuvust Venemaalt teistest tarnijatest, sealhulgas USA-st. Selle asemel, et aeglustada süsinikdioksiidivaba üleminekut, näitavad uued pinged, et puhaste kodumaiste energiaallikate kasutuselevõttu tuleks kiirendada. Ainult vähendades struktuurset sõltuvust nafta ja veeldatud maagaasi impordist, saab Euroopa kaitsta oma majandust püsivalt korduvate välisšokkide eest.







